Marek Strandberg

1992. aasta rahareformi ajal koguti Eesti elanikelt kokku 2,26 miljardit rubla. Nende müügist teenis Eesti 1993. aasta suvel kokku 1,9 miljonit dollarit.

Üliranges saladuses hoitud operatsiooni juhtis Tiit Pruuli, kes rublad allkirja vastu Eesti Panga hoidlatest enda käsutusse sai. Oma partneriteks oli ta valinud isamaalised ärimehed Agu Kivimäe ja Marek Strandbergi, kes juba pikemat aega tiirlesid Isamaa ümber sooviga erastada tolleaegne Eesti suurim päevaleht Rahva Hääl. Tehingu aluseks oli rahareformikomitee dekreet number 040 1992. aasta 4. detsembrist. Rahareformikomitee otsused olid teiste Eesti Vabariigi õigusaktide, ka Eesti Panga valuutatehingute eeskirjade suhtes ülimuslikud.

Täpsemalt olevat tehingu läbi viinud siiski Maag AS, mis kuulus Strandbergile ja Kivimäele. Viimased eitasid seda, kinnitades, et esinesid vaid konsultantide rollis ja et nemad tehingu üksikasju ei mäleta.

Rublad, mis kaalunud 50 tonni, müüdi tšetšeenidele ja viidi väidetavalt kahe lennuga Tallinnast Groznõisse märtsis 1993. Lennukid TU 134A kandsid Aerofloti embleemi.

Kaup koos, hakkasid rublade müügist saadud dollarid laekuma Kivimäe ja Strandbergi Soome firma Maag Oy Eesti kontodele Hansapangas ja Ühispangas - nelja kuuga ühtekokku 9,7 miljonit dollarit. Sellest 1,9 miljonit kanti üle Eesti riigile, ülejäänud 7,8 miljoni dollari saatus on siiani teadmata. Valdavalt võeti see välja sularahas, väiksem osa rahast rändas aga USA pankadesse.

Riigikontrolli arvutuste järgi oli oletuslik vahendustasu tehingu puhul 696 060 dollarit ehk 26,9 protsenti, mistõttu alustati jahti võimalikele kasusaajatele.

Riigikontroll, politsei ja prokuratuur üritasid küll asja uurida, kuid edutult. Miskipärast tunti huvi vaid Maag Oy Soome kontode ja selle Eesti sõsara ASi Maag Eesti kontode vastu. Kellelgi ei tulnud aga pähe kontrollida ka Maag Oy kontosid Tallinnas. Kriminaalasi jõudis küll kohtusse, ent kõik süüalused - Pruuli, Kivimägi ja Strandberg - pääsesid puhtalt. Pididki pääsema, sest neid ei süüdistatud mitte Eesti riigi raha kõrvalepanekus, vaid hoopis valuutatehingute korra rikkumises.

Tallinna linnakohus mõistis 1990. aastate keskel järjest väheneva väärtusega Nõukogude rublade realiseerimisega seotud mehed õigeks, sest nende tegevuses puudus kuriteokoosseis.

Riigiprokuratuur esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti ning taotles Kivimäe, Pruuli ja Strandbergi süüdimõistmist Eesti Panga nõukogu kehtestatud valuuta sisse- ja väljaveo eeskirjade rikkumises. Tallinna linnakohtu otsus jäi muutmata ning apellatsioonprotest rahuldamata.

Kivimägi ja Strandberg said vastutasuks Rahva Hääle. Lõviosa dollaritest läks neist mööda, nagu nende hilisem äriline teekond on kinnitanud. Seega saab olla kadunud dollarite võtmefiguur vaid üks mees - Tiit Pruuli, kel on aga ammuste sündmuste kohta vaid üks vastus: "Ma ei mäleta."

Strandbergi rublatehing
Rublatehingust veel